Faleristika on teadus, mis uurib statuudi alusel antavaid autasusid kui lahutamatut osa tsivilisatsioonist.

Termin faleristka tuleneb kreeka keelsest sõnast ta falara, mis algselt tähendas ümmargust või poolkuu kujulist plaati sõjamehe ratsu rinnal. Roomlased võtsid selle kombe üle ja arendasid edasi, nimetades phalera`ks sõjameeste vapruse eest antavaid pronks-, hõbe- või kullatud plaate. Sellele lisaks loodi hulk muid autasusid, mida anti täpselt määratletud reeglite ehk statuudi järgi.

Faleristika tähtsamateks uurimisobjektideks on:

• autasude välised märgid. Välisteks märkideks on metallikunsti teosed (ordenimärgid ja medalid) ja (vanade ordenite puhul)  tekstiilkunsti/moekunsti teosed ordurõiva näol
• ordude reeglid ja autasude statuudid kui osa õigusajaloost
• heraldika, kuna ordenite välismärgid on kujundatud heraldilistel printsiipidel  ja (monarhiates) annavad kõrgemad ordenid kavalerile  õiguse vapile
• autasustatute biograafika
• tiitlite ajalugu, kuivõrd (monarhiates) annavad kõrgemad ordenid aadliseisuse  ja teatud seisuse olemasolu eeldab teatud klassi ordenite annetamist
• genealoogia, kuna (monarhiates annavad kõrgeimad ordenid päriliku tiitli)
• ordude kabelid kui osa arhitektuuriajaloos koos interjööri ja atribuutikaga
• autasustamise poliitika kui adekvaatne väljendus riigi sise- ja välispoliitikas
• sõjaajaloo erinevad probleemid seoses varasemal perioodil rüütliordude kui sõjaliste organisatsioonidega ja hiljem sõjaliste aumärkide rolliga sõjaväe moraali  kasvatajana
• ordenite välismärkide kandmise traditsioonid ja reeglid kui osa tavandikultuurist

Faleristika teadusliku uurimise süsteem maailmas.

Kuna 20. sajandi alguseni toimus faleristika uurimine valdavalt samades riiklikes asutustes, mis vastutasid ka autasude väljaandmise ja vastava arhiivi eest. Nendeks asutusteks olid õukonnaministeeriumid ja nende koosseisus olevad või iseseisvad heeroldiametid, mille alluvusse oli koondatud kogu seisusliku ühiskonna titulaarse süsteemi arendamine ja järelvalve.
20. sajandi alguskümnendid tegid lõpu monarhiatele reas Euroopa riikides, sündis arvukalt faleristilise traditsioonita riike. Faleristika kui teadus uutes vabariikides käis alla, kuivõrd sellesse suhtuti kui monarhistlikku relikti. See tõdemus puudutab kurvastavalt ka Eestit. Faleristikateaduse traditsiooniliselt kõrge tase säilis monarhiates- Suurbritannias, Rootsis, Taanis jm.

Riiklike institutsioonide kõrval töötavad katkematu heraldilise ja faleristilise traditsiooniga riikides vastavalt akadeemilised ühingud, mis tihti ühendavad heraldikuid, genealooge ja faleriste. Neist rahvusvaheliselt on mainekam 1947.a. asutatud Briti Heraldry Sosiety, mis annab välja teadusajakirja The Coat of Arm. Nimetatud ajakiri on faleristika uuringute soliidseim rahvusvaheline foorum.
Maailma faleristika korrastamiseks moodustas V rahvusvaheline genealoogia ja heraldika kongress Stockholmis 1960 püsiva institutsioonina eri maade tippteadlastest Permanent International Commission of the Study of Chivalry, mis töötas probleemi läbi ja esitas VI kongressile Edinburghis 1062 oma raporti, määratledes seaduslike ordenite tunnused. Nimetatud komisjoni tuntakse kui “Edinburghi komisjoni” ja selle seisukohti aktsepteeritakse ülemaailmselt kui lõplikku otsust. Lihtsustatult öeldes lähtub Edinburghi komisjon põhimõttest, et seaduslikud on üksnes reaalselt olemasolevate riikide ordenid ja kõigi (ka reaalset võimu mitte omavate) vürstide ordenid, kui need on dünastilised.

Faleristiline historograafia.

Faleristika on kristliku Euroopa kultuuri fenomen. Ordenid ja aumärgid levisid teistesse maailmajagudesse 18./19. sajandi vahetusel kui Euroopa kultuuri koloniaalversioon (Põhja- ja Ladina – Ameerika) või kui sisust irrutatud koopia euroopalikust nähtusest (Aasia, Aafrika).
Eelnevast tulenevalt on faleristika teaduslik uurimine keskendunud Euroopasse ja “vanades” kultuurikeeltes on ilmunud valdav osa neist 6000 raamatust, mis faleristika kohta 18.sajandi lõpust tänini on kirjutatud. Faleristiline kirjandus jaotub laias laastus kaheks. Suure osa moodustavad poolteadlikud kataloogi-laadsed ohtrate piltidega raamatud, kus antakse ülevaade maailma ordenitest ilma olulisema analüüsita. Teise äärmuse moodustavad ühele ordenile pühendatud süvauurimused. Siia vahele mahuvad mitmesugused üleminekuvormid.

Eesti kultuuripilti mõjutanud riikidest on Rootsis ja Taanis väga tugev faleristika uurimise traditsioon ja arvukas kirjandus, mis ulatub äärmiselt asjatundlike detailanalüüsideni. Rootsi mõjul on tugev ka Soome faleristika. Varem kui Eestis, jõuti tõsiste teaduslike saavutusteni Leedus ja Lätis.

Eestikeelset arvestatavat  kirjandust faleristika teemal enne 1990. aastaid pole olemas. Kahe maailmasõja vahel Eestis seda teadusharu ei viljeletud. Ilmus üksikuid pealiskaudseid ja vigaseid populaarseid kirjutisi, milles ei suudetud paika panna isegi eestikeelset terminoloogiat.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli faleristika nagu ka heraldika põlu all.

Eesti faleristikat käsitlev võõrkeelne kirjandus enne 1990. aastaid on marginaalne. Enamikust üldistest ja faleristilistest teatmeteostest Eesti (ja teised Balti riigid) puuduvad. Murrang algas pärast 1988. aastat, mil Balti riigid astusid taas ajaloo näitelavale. 1989.a. üllitas Alec A. Purves fundamentaalse uurimuse I maailmasõja perioodil loodud aumärkidest. Selles on eraldi peatükk pühendatud Eestile.
Soome juhtiv falerist Juha E. Tetri üllitas 1994. aastal monograafia, kus pühendas eripeatüki ka Eesti aumärkidele. Suureks saavutuseks Balti riikide (sh. Eesti) faleristika rahvusvahelisel tutvustamisel oli Taani Ordenshistorisk Selskab`i poolt 1996 Kopenhaagenis korraldatud Balti ordenite näitus. Näituse puhul ilmus bukinistliku rariteedina kataloog 300 eksemplaris, kus tolle ajani kõige ulatuslikumalt (inglise keelsena) on esindatud põhifaktoloogia ka Eesti ordenite ja medalite kohta koos illustratsioonidega.
Esimene analüütiline üldkäsitlusena ilmus 1998.a. Hannes Walteri monograafia ”Eesti Teenetemärgid. Estonian Orders and Decorations. Miniplast Pluss, Tallinn 1998”. Monograafia mahuks on ca 400 lehekülge. Sellest hõlmavad inglise keelne resümee ca 50 ja lisad, milles on publitseeritud erinevaid õigusakte, statistilisi tabeleid, registreid jms., kokku 100 lehekülge. Uurimuslik osa hõlmab seega 250 lehekülge.


Hannes Walter, PhD