TEENETEMÄRGID

AUMÄRK, rõivastusel kantav välismärk, mis näitab selle omaniku teeneid (teenetemärk) või osalust teatud sündmuses (mälestusmärk). Aumärgid jaotuvad riiklikeks ( annetab tavaliselt riigipea) ja ühingute aumärkideks (annetab ühingu juhtiv institutsioon). Aumärkide annetamise ja kandmise korda reguleerivad riigi põhiseadus, seadused ja aumärgi statuut. Riiklike aumärkide omavoliline kandmine ja vääritu kohtlemine on üldreeglina seadusega karistatav. Aumärgi seadusliku omamise tõendiks on tavaliselt kunstiliselt kujundatud diplom.

Silmapaistvate inimeste esiletõstmine väliste märkide abil on sama vana kui inimkond. Aumärgid kaasaegses mõttes (kindel statuut ja väliskuju) sündisid antiikmaailmas. Vana – Kreekas hakati sõjameestele vapruse eest annetama rinnal kantavaid ümmargusi või poolkuu kujulisi plaate, mis tavaliselt olid kaunistatud jumalate kujutistega ja valmistatud pronksist, hõbedast või kullatud hõbedast, vastavalt sangariteo suurusele. Taolisi plaate nimetati phalera, millest tuleneb sõna faleristika, teadus aumärkidest. Antiik-Kreekast pärineb ka medalite kolmeks klassiks jaotamise tava. Vana-Roomas arendati välja täiuslik aumärkide süsteem, nii üksikisikute kui väeosade esile tõstmiseks. Kõigil aumärkidel oli täpne statuut, annetamise tseremoonia , väliskuju ja kaasnevate privileegide loetelu.
Rooma langemisega barbarite kätte katkes ka aumärkide traditsioon 6-ks sajandiks.

Hannes Walter